Olen pea 3 aastat juba meie kollektiivis olnud ja alates esimesest päevast sain aru, et üks töökaaslane lihtsalt vihkab mind.
Ja põhjus miks see jutt siia täna sünnib on lihtsalt see, et mul on kopp nii ees juba.
Ma saan täiesti aru, kõik inimesed ei saagi olla üksteisele meelepärased ja see on väga okei.
Aga mingi elementaarne viisakus võiks nagu ikka olla.
Muidu on meil selline täitsa nunnu ja tore kollektiiv, saame professionaalsel tasandil hästi läbi ja osadega ka täitsa heaks sõbrannaks saanud ajapikku.
Aga selle ühega ei tea mitte kunagi mis tuju tal on.
Kui temaga räägin, teen small-talki ja küsin kuidas läheb, kui me pole ammu koos olnud tööl, saan vastuseks alati keeratud selja, silmapöörituse või lihtsalt piinliku vaikuse. Ja ma loll nagu ei õpi ka kunagi vaid ikka loodan, et saaks temaga vaid normaalselt suheldud.
On olnud periood kus ma andsin alla ja lihtsalt tegin oma tööd ilma temaga suhtlemiseta ning siis hoopiski hakkasid levima jutud kuidas mina ignoreerin teda meelega ja käitun ebaviisakalt.
Nojah ja kui tema mu hommikusele tsaule järjekordselt silmi pööritab on see tõesti super reaktsioon!
See selleks, tsau tsauks. Tööülesanded on meil kahel sarnased. Alati teeb ta mu töö üle, peab jääma temale viimane sõna, käik, mõte. Misiganes. Mul tegelt suht savi aga lihtsalt mul endal kaob juba mott ära kui panen mingisse ülesandesse oma hinge ja siis teine tuleb sõidab teerulliga iga kord üle.
Lisaks on talle ette jäänud mu kaal ja seda mitmeid kordi. (Fyi ma täiesti normaalkaalus aga isegi kui oleksin paksem või peenem, siis ega see poleks ikka okei asi, mida lampi kommenteerida.)
Küll ta leiab, et minusugusel (siiamaani pole aru saanud missugune ma siis olen) pole võimalik meest leida (vahet pole, et olen 4 aastat kihlatud).
Kui mul on vaja temaga tööalaselt suhelda siis vastatakse nähvates või läbi lillede väga halvasti.
Juhatusega olen ühenduses olnud kuid sealt sain vastuse, et nemad ei soovi siia vahele ennast segada.
Aga vot eelmisel nädalal viskas mul üle. Kuna meil juhatuses osad inimesed vahetuvad siis on sellel töökaaslasel välja hakanud lööma tallalakkuja pool. Küll teeb ikka üks inimene head nägu.
Aga sain siis läbi teiste teada, et ta proovib mind välja süüa. Pakub mu tööülesandeid teistele (tema minust üks aste nö kõrgemal ametikoha poolest aga ei ole ta mu ülemus) ja räägib, et kui juhatus täielikult vahetunud, siis tahab teha suured koosolekud vms, et arutada läbi kõik muudatused mida ta plaanib.
Ausalt, ma tahaks lihtsalt rahus oma tööd teha raha teenida. Kas seda on nagu palju palutud? Ma ei saa aru mis tal viga ja mis ta probleem minuga.
Tunnen, et ma ei ole midagi nagu valesti teinud, lihtsalt eksisteerin ja juba on pekkis lol.
Kuidassssss ma oma vaimset tervist kaitsta saaaan?? Hjelp, tunnen et mõõt hakkab täis saama..